Eesti projekteerimisnormide järgi peab puitkarkasside projekteerimisel ja ehitamisel kasutama tugevussorteeritud puitu.
Saematerjal, mida kasutatakse kandvate puitkonstruktsioonide ehitamiseks, on jaotatud tugevus- ja jäikusomaduste ning tiheduse järgi tugevusklassidesse. Selle jaoks on välja töötatud mitmeid meetodeid, kuidas puitu tugevusklassidesse määratakse ja sorteeritakse.
Tugevusstandardid
Sõltumata sorteerimismeetodist tuleb lõpptulemusena määrata ehituspuidu tugevusklass ning markeerida see koos muu infoga igale prussile eraldi. Euroopa Liidus on välja töötatud kõikidele liikmesriikidele kehtivad ühtsed tugevusklassid.
Tugevusklasse tähistatakse tähe ja numbri kombinatsiooniga puiduliikide kaupa: C-okaspuit; D-lehtpuit; GL-liimpuit.
.
Euroopa Liit on välja töötanud standardi ohutusmärgi CE kasutamiseks puittoodetel ja alates 2007 peab olema kõik ehitustel kasutatav konstruktsioonpuit CE-märgistatud. Peale tugevusklassi peavad igale prussile olema märgitud veel puuliik, tugevussorteerimise standard, tootja identifitseerimiskood ja sertifitseerimisfirma identifitseerimiskood.
Puidu sorteerimine
Puit on materjal, mille tugevust mõjutavad tihedus, oksakohad, keerdkasv jms kasvukohast ja -tingimustest põhjustatud tegurid. Saematerjali sorteerimine kvaliteediklassidesse ei lähtu tema tugevusest: A-sordi materjal ei pruugi C-sordi materjalist tugevam olla, kõrgem kvaliteet tähendab okste ja rikete vähesust ja paremat sobivust tisleritöödeks (või mööbli valmistamiseks). Tugevuse jaoks on okste paiknemine nende arvust ja suurusest olulisemgi. Sellepärast peab ehitiste karkassis kasutama tugevuse järgi sorteeritud materjali.
Kandekonstruktsioonides (näiteks sarikate ja põrandatalade jaoks) kasutatav ehituspuit liigitatakse kas visuaalselt või masinaga katsetatult tugevusklassidesse (INSTA- tugevusklassid)
Masinsorteerimine põhineb peamiselt puidu painutamisel mõõdetava läbivajumi järgi arvutataval elastsusmoodulil, mille järgi omakorda määratakse materjali tugevusklass. Samuti kasutatakse sorteerimisparameetrina puidu tihedust ja oksasuhet. Veelgi parema tulemuse saamiseks on võimalik erinevaid meetodeid omavahel kombineerida nt. mõõtes ühe seadmega elastsusmooduli ja teisega tiheduse.
Võrreldes visuaalse sorteerimisega, saavutatakse masintugevussorteerimise puhul suurem mõõtmistäpsus. Puidu masintugevussorteerimist saab ettevõte teostada ainult vastava sertifikaadi omamisel, mis antakse välja sõltumatu sertifitseerimisfirma poolt.
Visuaalse sorteerimise puhul ei saa mõõta küll puidu arvutuslikku tugevust ning elastsust, kuid kogenud sorteerija silm eristab puidu hälbed ehk puidu defektid. Samuti hindab sorteerija iga prussi okste arvu, nende paiknemist ja rikete esinemist. Selle alusel määratakse visuaalselt prussi tugevusklass. Kuna sorteerijatel lasub väga suur vastutus, siis atesteeritakse neid inimesi vähemalt kord aastas.
Sõltumata sorteerimismeetodist tuleb lõpptulemusena määrata ehituspuidu tugevusklass ja see koos muu olulise infoga markeerida igale prussile eraldi. Tugevussorteerimisel markeeritakse iga pruss tugevusklassile vastava templiga, millel on näha tugevusklass, valmistaja, sorteerija ja puidu nimipaksus. Templite abil eraldatakse puitmaterjalist tugevusnõuetele vastav osa. Serval olev tempel näitab ära puidu tugevama serva. Sel viisil võtab tootja vastutuse selle ees, et materjal tõepoolest tagab nõutud tugevuse.