Ehitustöödega seotud probleemide korral on tavapärane, et süüdistatakse ehitajat. Kuigi sageli on selleks ka põhjus olemas, ei ole see siiski alati nii.
Ehitaja ülesanne on teostada tööd vastavalt projektile. Kui ehitaja seda suudab korrektselt teha on tema ülesanne täidetud.
Ehitajal võib küll olla kogemus ja head oskused, kuid kui ehitaja ei ole projekteerija ei oska ta detailides projekte koostada ning head projekti koostada.
Ehituse tellijal on sageli vale ettekujutus, et ehitaja vastutab alati ka projekti ja selle vigade eest.
Tegelikkuses on projekteerimine eraldi töölõik, mida ehitaja võib peatöövõtu korras küll teenusena sisse osta ja selliselt tellija ees vastust kanda. Sellisel juhul sõlmib ehitaja omakorda alltöövõtulepingud projekteerijatega. Tavapärane on suurematel objektil kasutada ka peaprojekteerijat, kes siis omakorda korraldab erinevate töölõikude projekteerimise juhtimist ning kokkusobivuse tagamist.
Eratellija peaks arvestama, et tööde kvaliteet algab projekteerimisest. Eramu projekti hankimisel peaks sellega arvestama ja otsima võimalikult hea projekteerija. Sageli tähendab hea projekteerija ka kallimat hinda ning kallimat projekti. Siiski raha kokkuhoiu nimel otsib eratellija sageli odavamaid lahendusi.
Üheks suhteliselt levinud halvaks lahenduseks on see, et oma maja ehitamist soovitakse alustada eskiis- või arhitektuurse projekti alusel. Sellega aga loob tellija endale juba suure riski võimalike projekteerimis- ja ehitusvigade tekkimiseks. Kui eskiisprojekti alusel ehitama hakata võib juba ette kindel olla, et kõigi sõlmede ja tehniliste lahenduste puhul ei õnnestu kehtivaid projekteerimisnorme täita.
Projekteerimisvigade puhul on probleemiks see, et need avastatakse sageli hiljem, siis kui garantiiaeg on juba läbi ning siis on tellijal juba palju raskem leida lahendusi. Samuti vajavad projekteerimisvead enamasti konstruktsioonide lahtivõtmist ja ümberehitamist, mistõttu on selliste tööde teostamine tellijale ebamugav ja kallis.
Kokkuvõttes peaks tellija meeles pidama, et enne ehitamist tuleks hankida kvaliteetne projekt ning seejärel pöörata tähelepanu sellele, et tööd saaks teostatud vastavalt projektile.
Harilik majavamm – puidu suurim vaenlane hoonetes
Majavammist nakatunud puit pole mitte ainult vanade majade murelaps, ka uutes eramutes võib kehvasti paigaldatud soojustuse või liigniiskuse tulemusena vohama pääsenud majaseen teha palju pahandust.
Eestimaal pole harilikul majavammil vabas looduses arenemiseks vajalikke tingimusi, kuigi on leitud hariliku majavammi viljakehi maapinnal hoone vahetus läheduses.
Enamasti on hariliku majavammi kahjustust tuvastatud hoonete keldrites ja esimeste korruste põrandakonstruktsioonides.
Teisele korrusele ja kõrgemale levib seen ainult soodsates tingimustes (veeavarii, kestev liigniiskus või konstruktsioonide leke).
Erandiks on siiski savi-liiva täidisega vahelaed. Mitmes Eesti lossis ja mõisas on leitud seeneniidistikku teisel ja ka kolmandal korrusel just viimati nimetatud põhjusel.
Keldrites võib harilikku majavammi leida puitkonstruktsioonide läheduses, kuid väga tihti on seeneniidistiku ja -viljakehadega kaetud ka kivipinnad.
Kivikonstruktsioonidest vamm siiski toitaineid ei leia ja kasutab neid vaid levikuks ning paljunemiseks (viljakehade moodustamiseks).
Hoone kasutusotstarvete lõikes võib harilikku majavammi leida renoveeritud elumajades ning suvilates, mis on ümber ehitatud elumajadeks.
Samuti on suurema majavammi riskiga puidust (põranda)konstruktsioonidega üldkasutatavad hooned (kirikud, kultuurikeskused, koolid jms).
Väga kiire kahjustusulatusega majaseeneks teeb hariliku majavammi asjaolu, et ta on suuteline oma elutegevuseks vajalikku niiskust seeneniidistiku kaudu transportima pikkade vahemaade taha.
Hariliku majavammi levikuviisid
Eosed on hariliku majavammi kõige levinumad edasikandjad. Suurema koguse puhul on võimalik eristada punakaspruuni eostolmu. Kuid kuna eosed on väga väiksesed ja üksikuna paljale silmale nähtamatud, kannavad tuul, loomad-linnud ja ka inimesed kergesti eoseid suurte vahemaade taha.
Seeneniidistiku abil saab seen levida hoone piires. Seeneniidistik võib läbida ka kiviseinu ja müüritisi nendes leiduvate pragude kaudu. Seeneniidistikuga kaetud detailide teisaldamisel ühest kohast teise on võimalik majavammi kanda ka eose idanemiseks sobimatutesse kohtadesse.
Viljakehade teisaldamisel ühest hoonest või hooneosast teise on võimalik majavammi levimine hoone teistele konstruktsioonidele.
Hariliku majavammi tekkepõhjused
Kõige sagedasemaks on ebapiisav ruumide ja konstruktsioonide ventilatsioon. Seda eriti esimese korruse põranda osas, kus tihti suletakse ventilatsiooniavad vundamendis põhjusel, et põrand on külm, vahel remonditakse vundamenti, unustades taastada tuulutusavad jne.
Teiseks väga sagedaseks põhjuseks on vee liikumist takistavate materjalide vale kasutamine. Sellised materjalid on kile, tõrvapapp jt hüdroisolatsioonimaterjalid. Niiskuse liikumise takistamisel peab mõtlema alati sellele, kust niiskus tuleb ja kuhu ta läheb. Takistuste puhul vesi koguneb ja siis tuleks mõelda seda, kuhu liigub kogunenud vesi edasi.
Niiskete ruumide (duširuum, saun jne) puhul on hüdroisolatsiooni kasutamine vajalik, kuid siis tuleb järgida ehitusnorme. Kõige parem on, kui selliste ruumidega tegeleksid vastava koolituse saanud inimesed.
Oluline hariliku majavammi leviku põhjus on vähene või äravajunud soojustus. Ruumide normidest väiksemal soojustamisel on oht, et kastepunkt nihkub konstruktsioonide sisse ja selle tulemusena tõuseb konstruktsioonidetailide niiskus.
Samal põhjusel tekivad paneelmajades hallitusseente kolooniad viimase korruse lae nurkades ning akende ümbruses. Soojustada tuleks ka veetorusid, kus temperatuuride vahe tõttu vesi kondenseerub.
Veel võib põhjustena ära tuua katuse lekkimise, vihmavee äravoolutorustiku puudumise, torude lekkimise, üleujutused ja palju teisi põhjuseid. Võib kindlalt väita, et harilik majavamm on tagajärg, mille tekkeks on alati põhjus.
Kahjuks korvavad Eesti kindlustusettevõtted majavammi kahju üksnes siis, kui see on tingitud veeavariist, ülejäänud juhtumid jäävad majaomanike lahendada.
Majavammi pärast hoonet veel põletada ei tasu
Üheks majavammiga seotud müüdiks on see, et kui leitakse majaseen, siis pole midagi muud teha kui maja maha kanda (põletada).
Kui on tehtud otsus, et hoone tuleks hävitada ja seda pole võimalik päästa, siis on enamikul juhtudel tegemist poliitilise otsusega. Tänapäeval on võimalik majavammiga edukalt võidelda ja päästa väliselt tugevasti kahjustatud hoone.
Kui leiate majavammi, säilitage rahulik meel, otsige sellealast kirjandust, küsige spetsialistidelt ja leidke lahendusi.
Tunnustatud spetsialisti leiate Eestis nii meie ettevõttest kui ka Tallinna Tehnikaülikooli juures asuvast materjaliuuringute keskusest. Meie andmetel rohkem pädevaid spetsialiste Eestis pole.
Seega viimane soovitus on, et ärge kuulake inimeste arvamusi, uskuge neid, kellel on teadmised.
Abi vammi vastu saab spetsialistidelt
Eespool toodud majavammi leviku põhjused pole kindlasti lõplikud, nimetatud ala vajab veel ulatuslikku uurimist ning vastamata on veel paljud majavammi tekke ja levikuga seotud küsimused.
Kindlasti oleks hoonete omanikel ja haldajatel kasulik teada, et seenkahjustuse tekkeohtu (biokahjustuste standard EVS-EN 335-2:2002) on võimalik analüüsida ja riski hinnata. Selleks on olemas vastava kvalifikatsiooniga ettevõtteid.
Seenkahjustuste kohta saate esitada küsimusi allakirjutanule ning teistele tunnustatud seenespetsialistidele foorumis mycology.ee/foorum. Selles foorumis vastavad ainult spetsialistid ning puudub võimalus asjatundmatutelt inimestelt arvamuslikku infot saada. Samuti leiate abi kodulehelt majavamm.ee.
Sihtasutus Eesti Mükoloogiauuringute Keskus pakub:
- Hallitus- ehk mikroseente uuringud ning laboratoorne analüüs. Mikroseente ohtlikkuse määratlus inimese tervisele lähtuvalt liigist ja kvantitatiivsetest näitajatest.
- Majaseente uuringud (sh majavamm). Soovituslike tegevuste väljatöötamine majaseentest vabanemiseks, ehituslikuks taastustööks ja majaseente tekke ennetamiseks.
- Seente määramine kuni liigi tasandini kasutades mikroskoopilist analüüsi.
Piinav köha, astma, rõske ja kopitanud lõhnaga eluruum. Mõnikord on just hallitusseened põhjuseks, miks astmahaige ei saa suvelgi olla vanas maamajas, mida pole kaua köetud.
Hallitusega seotud haigusnähud võivad tekkida igal aastaajal, nendib Tartu Ülikooli kliinikumi noorukite allergiakeskuse arst-õppejõud Kaja Julge.
«Hallitusseentest põhjustatud astmat esineb siiski vähem kui ülitundlikkust tolmulestade, koduloomade ja õietolmu suhtes,» selgitab Julge. Tema sõnul küsib iga kogenud allergoloog, kas patsient on puutunud kokku hallitusega, ja teeb ka testid.
Tekke põhjus
«Harilikult seostatakse hallitusega ainult toidu riknemist. Ei osata kahtlustadagi, et elutoas, vannitoas, panipaikades ja keldriruumides hõljuva ebameeldiva lõhna põhjustajad on hallitusseened,» ütleb Tallinna Ülikooli materjaliuuringute õppetooli juhataja professor Urve Kallavus.
Hallituse eosed hakkavad kasvama, kui satuvad soodsale pinnale: vee läbijooksukohale katusel, torude lekkepaika keldris, pidevalt märguvale seinale vanni või kraanikausi taga, ülekastetud lillemullale või ehitusjärgus vihma saanud puitkonstruktsioonile.
Hallitusseentele on sobivaks kasvulavaks paljud ehitusmaterjalid, näiteks märg tselluloosi sisaldav materjal (paber ja selle tooted), papp, kipsplaadid ja puit. Ta võib sobival niiskusastmel hakata kasvama ka teistel materjalidel, nagu näiteks kivi, tolm, värvid, sünteetiline tapeet, isolatsioonimaterjalid, seinapaneelid, vaibad, tekstiil, polster jm, selgitab Kallavus.
Hallitusseente kahjulik mõju tervisele sõltub toksiine tootva seene liigist, seeneeoste hulgast ja seene massist, aga ka inimese vastuvõtlikkusest ja kokkupuuteajast. Tervisekahju jaotab Kallavus nelja rühma: allergia, infektsioon, ärritusnähud ja toksikoos.
Allergiline reaktsioon tekib kas seeneosade sissehingamisel või nahakontaktist. Seda juhul, kui seente kogus on piisav ja inimesel on tundlikkus juba välja arenenud.
Kõik hallitusseened pole mürgised, aga kui siseõhus leidub neid võrreldes välisõhuga ülemäära palju, tuleks nendesse suhtuda kui kahjulikesse.
Hallituse likvideerimisega pole tark oodata kuni positiivse laboritesti tulemuseni, vaid tegutseda tuleb kohe! Hallituskahjustusega elukohast on soovitav kas või ajutiselt seente likvideerimise ajaks ära kolida.
Hallitusseente kasvu pole võimalik takistada, sest ootamatuid niiskusepuhanguid tuleb kodus ikka ette, näiteks sügisesel moosi keetmisel ja mahlaaurutamisel. Probleeme põhjustab ka pesu kuivatamine halvasti ventileeritud ruumides.
Haigus- või ärritusnähtude korduval esinemisel tuleb ühe võimalusena arvestada hallitusseente toksilist mõju. Seda juhul, kui põhjuseks pole uus mööbel, värske remont, koduloomad ja -linnud, sulepadjad, tolmu korjavad toataimed jmt.
Tuleb jälgida, kas tervisehäirete ägenemine on seotud õhuniiskuse ja temperatuuriga – hallitusseen vajab kasvuks õhuniiskust üle 70%. Õhuniiskuse mõõtmiseks vajalikke vahendeid pakuvad suuremad ehituspoed.
Hallitusest tuleb kiiresti vabaneda
Tegutsema tuleb asuda kohe pärast hallituskahjustuse avastamist. Pindmist kahjustust on kerge kõrvaldada, riidekiu sisse pugenud hallitust aga väga raske.
Esmalt tuleb leida niiskusallikas ja see kõrvaldada. Võimaluse korral peaks kahjustunud materjalid puhastest kohe eraldama. Kõige paremini levib hallitus, kui kuivanud hallitust energiliselt maha hõõruda puhaste esemete ja materjalide lähedal.
Kõige lihtsam ja tõhusam hallitusevastane vahend on naatriumhüpoklorit – pesuvalgendaja lahjendatud lahus. See tuleks kanda käsna või vana hambaharja abil pinnale, lasta seista umbes 15 minutit, loputada hoolikalt ja kuivatada kiiresti. Pindmist kerget hallitust aitab eemaldada ka söögisooda. Puhastamiseks võib kasutada ka spetsiaalseid desinfitseerimisvahendeid.
Valgendaja rikub mitmeid materjale: mõningaid plastikuid, alumiiniumi, glasuuritud pindu ja kivi. Näiteks nailonriie lahustub kokkupuutes naatriumhüpokloritiga kohe. Nutikas on kontrollida vahendi mõju väikesel proovipinnal. Mitte kunagi ei tohi segada pesuvalgendajat ammoniaagiga – tulemuseks on tervist kahjustav gaas.
Mikroorganismide hävitamise ajal peavad puhastatavad pinnad olema märjad, sest siis ei lendu seeneosakesed õhku ega kandu laiali. Hallitanud pindu ei tohi pesta fosfaate sisaldavate pesuvahenditega, sest fosfor on hallitusseentele meeldivaks toiduaineks. Allergik ei tohi puhastustöid teha, sest lenduvad seeneosad võivad tekitada ägeda haigushoo, hoiatab Urve Kallavus.
Kui korteri sisustus on üleujutuse või veeavarii tagajärjel märgunud, peab püüdma vett imavaid materjale kohe kuivatada. Hallitusnähud ilmnevad märgadel pindadel umbes ööpäeva pärast.
Vaipade alumisi pindu võib päikese käes kuivatades kergelt töödelda vesinikülihapendi nõrga lahusega (üks osa 3% vesinikülihapendit ja viis osa vett). Vannitoa kardinat võib samuti valgendaja lahusega puhastada.
Mööbli katteriiet ja vaipu võib lasta ka keemiliselt puhastada. Tähtis on, et pärast hallituse eemaldamist kuivatataks materjal nii kiiresti kui võimalik.
Tuulutada ei tohi enne, kui hallitanud pinnad on märjaks tehtud. Materjalide kuivamise ajaks tuleb tagada hea ventilatsioon.
Tervisehädad aktiveeruvad sügisel
Kaja Julge sõnul ägeneb hallitusest põhjustatud astma tavaliselt just lehtede langemise ajal, kuid sel perioodil hoogustuvad ka tolmulestadest tingitud nohu ja astma.
Et talvekülmade saabumisega olukord paraneb, on oluline vihje, et patsienti tuleks uurida ka hallituse suhtes. Harvad pole juhud, kui kahtlustatakse üht allergia põhjust, kuid selgub hoopiski teine või isegi mitu.
Astma ja allergilise nohuga patsientidel on hingamisteed tundlikud ja haigusnähud võivad ägeneda ka siis, kui testid otseselt ülitundlikkust ei näita. On patsiente, kellel hallitus võib ägestada allergilist nahalöövet ja atoopilist dermatiiti.
Kui tekib allergia näiteks antibiootikumi Penicillini suhtes, võib allergiat ägestada ka keskkonnas leiduv samanimeline hallitusseen. Allergikule pole alati ohutu ka hallitusjuustu söömine.
«Hallitusest tingitud haigusnähtude kindlaks tegemine ei ole kaugeltki nii lihtne, kui õietolmuallergia diagnoosimine. Haigusnähud võivad olla hallituse ja rõskusega küll seotud, kuid testid ei tarvitse seda näidata. Kuid tõsi on ka, et kui ei uuri, ei saa kohe kindlasti teada!» julgustab tohter arsti juurde pöörduma.
Doktor Julge soovitab hoolikalt tube tuulutada ning vältida hallituse ja rõskuse teket – see aitab vähendada astmahaigete probleeme, aga parandab ka tervete enesetunnet ja aitab eemal hoida teisigi tervisehädasid.
Hallitustõrje
Kuivanud hallitust ei tohi maha harjata ega nühkida (levitab seent), vaid see tuleb hallituse eemaldamise vahendiga märjaks teha ning siis sellesama lahusega maha pesta, loputada puhta veega ning hoolikalt kuivatada.
Hallituse tõrjuja peab end kaitsma kummikinnaste, tolmumaski ja kaitseprillidega. Ulatuslikult hallitanud materjale ei ole mõtet ise puhastada, vaid tasub pöörduda professionaalset hallitustõrjet tegevate firmade poole. Maja- ja hallitusseente pinna- ja /või õhuproovide võtmist ning laboratoorset analüüsi pakub Eesti Mükoloogia Uuringutekeskus.
«Kõige parem hallitustõrjevahend on majas valitsev puhtus ja kuivus,» rõhutab Urve Kallavus.
Hallitust ei tohi alahinnata
Mõned hallitusseened on eriti ohtlikud seetõttu, et eritavad mürgiseid toksiine, mis võivad jõuda hingamisteedesse ning sealtkaudu verre. Silmaga ei pruugi hallitust veel nähagi olla, kuid tundlikum organism hakkab juba ringi lendlevatele hallitusseente eostele reageerima. Inimene tunneb väsimust ja peavalu. Teda võivad vaevata pidev nohu ja köha, palavikuhood, silmade, kurgu ja naha ärritus, sageneb haigestumine ülemiste hingamisteede viirusnakkustesse. Tihti kimbutab kopsu-, põskkoopa- ja keskkõrvapõletik, väga tundlikel inimestel kipub välja kujunema allergia, isegi astma.
Hariliku majavammi areng ning leviku põhjused
Kalle Pilt
juuni 2005
Eesti Mükoloogia Uuringutekeskus SA
juhataja
Harilik majavamm Serpula lacrymans (edaspidi ka lihtsalt vamm või majavamm) ja teised majaseened on juba üle saja aasta olnud ehitusspetsialistide ning majaomanike tähelepanu keskmes. Käesolevas artiklis on keskendutud harilikule majavammile, sest nimetatud seen on majaseentest kõige kiirema arengu ja suurimate majanduslike kahjude tekitaja. Põhjalikuma ülevaate teistest majaseentest saate webilehelt https://mycology.ee
Sissejuhatus
Majavamm toodi akadeemik Erast Parmasto sõnul Eestisse umbes 150 aastat tagasi . Looduses kasvab seen Himaalaja kõrgmäestikus Aasias ja Kaljumäestikus (Rocky Mountains) Põhja-Ameerikas umbes 3000-5000 m merepinnast . Euroopas on majavammi leitud looduses ka Tsehhi vabariigis. Eestimaal pole nimetatud seenel vabas looduses arenemiseks vajalikke tingimusi, kuigi on leitud hariliku majavammi viljakehi looduses hoone vahetust lähedusest (foto 1) ja hoone väliskonstruktsioonidel (foto 2).
FOTO 1. Hariliku majavammi viljakeha väljaspool hoonet. FOTO 2. Hariliku majavammi viljakeha rõdu all.Majavammi tekke põhiliseks süüdlaseks on ehitusvead või erinevad lekked . Käesolev artikkel on eeskätt mõeldud projekteerimis- ja ehitusala spetsialistidele eesmärgiga aidata välja töötada uusi konstruktsioonilisi lahendusi seenkahjustuste leviku vältimiseks. Kindlasti on kõik siin toodud konstruktsioonivead ehitusspetsialistidele juba tuttavad, kuid antud juhul on neid käsitletud majaseente arengu seisukohast. Samuti on artiklit oodatud lugema majaomanikud ja –haldajad.
Kasutatud informatsiooni Puleium OÜ ja Eesti Mükoloogia Uuringutekeskus SA andmebaasidest ning nimetatud ettevõtete kogutud kirjandust.
2. Harilik majavamm (Serpula lacrymans) tutvustus
2.1. Üldine mükoloogiline iseloomustus
Harilik majavamm kuulub kandseente (Basidiomycota) hõimkonda. Kandseeni on ligikaudu 16 000 liiki. Kandseente hulka kuuluvad ka enamus söögiseeni.
Viljakeha: liibuv, ümmargune, lihakas või nahkjas, algul kollaka või lillaka tooniga, valminult tumepruun. Koosneb madalatest võrkjalt asetunud pooridest (need on 2-5 cm sügavused) või lühikestest väga ebakorrapäralise kujuga torukestest, mis moodustuvad ookerkollastest või roostepruunidest ebaühtlase jämeda võrguna paigutunud voltidest. Mõnikord on voldid ebaselged ja viljakeha pind jämemügarlik või – hambuline;
Pindmine mütseel: hästi arenenud, kiuline või vatjas, valge, esinevad kollakad või punakad-lillakad või mõnikord hallikad laigud.
Seeneväädid: tugevad, hallikad või tumepruunid, harunenud, kuni 5 mm laiad, esinevad juht-seeneniidid.
Seeneniitide süsteem: kahetüübiline, generatiivhüüfid õhukese-seinalised, vaheseintega; kiudhüüfid paksuseinalised, vaheseinteta, hallikad.
Eosed: elliptilised, tihti neerukujulised, kollakaspruunid, 9-12 x 4.5-6 µm.
Skeem: kandseente hõimkond (Basidiomycota)
2.2. Hariliku majavammi levik hoonetes
Kõige sagedamini on hariliku majavammi kahjustust leitud hoonete keldrites ja esimeste korruste põrandakonstruktsioonidest. Teisele korrusele ja kõrgemale levib seen ainult erandtingimustes (veeavarii, kestev liigniiskus või konstruktsioonide leke).
Keldrites võib harilikku majavammi leida puitkonstruktsioonide läheduses, kuid väga tihti on seeneniidistiku ja –viljakehade poolt kaetud ka kivipinnad. Kivikonstruktsioonidest vamm siiski toitaineid ei leia ja kasutab neid vaid levikuks ning paljunemiseks (viljakehade moodustamiseks).
Hoone kasutusotstarvete lõikes võib harilikku majavammi leida enim suvilates, mis on ümber ehitatud elumajadeks ning renoveeritud elumajades (kokku ca 80% hariliku majavammi juhtudest) . Samuti on suurema majavammi riskiga puidust (põranda)konstruktsioonidega üldkasutatavad hooned (kirikud, kultuurikeskused, koolid j.m.s.).
Väga kiire kahjustusulatusega majaseeneks teeb majavammi asjaolu, et ta on suuteline oma elutegevuseks vajalikku niiskust seeneniidistiku kaudu transportima pikkade vahemaade taha.
2.3. Hariliku majavammi arenguks vajalikud tingimused
Temperatuur – Optimaalne 18-20 °C, kasv jätkub -2 °C kuni 28 °C. Seeneniidistik ja viljakehad hävivad 45°C kuumuse juures, eosed 70-80°C juures .
Niiskus – Optimaalne puidu absoluutne niiskus eoste idanemiseks on 20-30 %. Puidu absoluutse niiskuse juures üle 55% eosed ei idane . Seeneniidistiku arenemisel ja hariliku majavammi elutegevuse tulemusel võib puidu absoluutne niiskus tõusta ka üle 70%.
Ventilatsioon – Konstruktsioonide ventileeritavuse (õhu liikumise) arvutusi, mis on hariliku majavammi kasvuks sobivad, pole eraldi välja toodud. Siiski on õige väide, et majavammi arenguks sobib paremini vähene õhu liikumine. Põhjuseks on ventileeritavates konstruktsioonides leiduva õhu väiksem relatiivne (suhteline) niiskus ja seetõttu ka madalam materjalide absoluutne niiskus.
Neutraalsete ja aluseliste ainete lähedus – Majavamm vajab oma elutegevuses toodetud hapete neutraliseerimiseks aluselisi ja neutraalseid aineid. Sobivaim nendest on kivikonstruktsioonides, pinnases ning ka ehitusmaterjalides leiduv kaltsium .
2.4. Levikuviisid
Eosed on hariliku majavammi kõige levinum levikuviis. Suurema eoste koguse puhul on võimalik eristada punakaspruuni eostolmu (foto 3). Kuid kuna eosed on väga väiksesed (v.t. p.2.1) ja üksikuna paljale silmale nähtamatud, kannavad tuul, loomad-linnud ja ka inimesed kergesti eoseid suurte vahemaade taha.
FOTO 3. Eostolm koridori põrandal. Paremal näha tolmuproovi võtmise jälg.Seeneniidistiku abil saab seen levida hoone piires. Seeneniidistik võib läbida ka kiviseinu ja müüritisi nendes leiduvate pragude kaudu. Seeneniidistikuga kaetud detailide teisaldamisel ühest kohast teise on võimalik majavammi kanda ka eose idanemiseks sobimatutesse kohtadesse.
Viljakehade teisaldamisel ühest hoonest või hooneosast teise on võimalik majavammi levimine hoone teistele konstruktsioonidele.
3. Konstruktsioonilised vead, mis loovad maja- ja hallitusseente kasvuks soodsad tingimused
3.1. Ebapiisav ruumide ja konstruktsioonide ventilatsioon
Põrandad.
Üks sagedamaid põhjuseid majavammi eoste idanemiseks soodsate tingimuste loomisel on põranda aluskihtide tuulutuse puudumine. Renoveerimisel avatakse vana põrand, kus laagid on asetatud otse liivale ja taastamisel paigaldatakse sama konstruktsiooniga põrand. Kuna uued puitmaterjalid on seenkahjustustele vastuvõtlikumad ja põrandavahetusega muudetakse niiskusreziimi on suur tõenäosus, et sellise põranda alla sattunud majavammi eosed idanevad.
Sageli valatakse puitpõranda alla monoliitbetoonist kiht ja sellele asetatakse laagid. Vaatamata sellele, et laagide ja betooni vahele paigaldatakse hüdroisolatsioon, puudub betooni ja laagide vahel õhu liikumise võimalus ja seega on vähimagi niiskustaseme tõusu korral loodud soodne pinnas majavammi eoste idanemiseks.
Kui tuuletõkkeks paigaldatakse laagide alaossa kile, tõrvapapp või muu materjal, mille veeauru läbilaskvus on väga väike, pole põrandaalusest tuulutusest kasu, sest põrandakonstruktsioonidesse sattunud niiskus püsib seal pikka aega.
Põrandaaluse tuulutuse loomisel on oluline jälgida, et õhu liikumisel peab õhk põrandaalustesse konstruktsioonidesse kusagilt sisse ning kusagilt välja pääsema. Ühe tuulutusava korral õhk ei liigu. Seda asjaolu silmas pidades tuleb teada, et tihti on hoonel ka kandvate vaheseinte ja küttekollete all vundamendid, mis takistavad õhuliikumist põranda all.
Seinad
Seinte puhul jaguneb probleemistik kaheks.
Esiteks niiskuse liikumist takistavate (hüdroisolatsiooni) materjalide mittekasutamine. Kui tegemist on niiskete ruumidega (vannituba, kelder, pesuruum j.n.e.) on oluline paigaldada hüdroisolatsioon. Vastasel korral liigub niiskus suurema konsentratsiooni (suhtelise õhuniiskuse) poolt väiksema poole ja nende vahele jäävate konstruktsiooni detailide niiskustase tõuseb.
Teiseks probleemiks on niiskuse liikumist takistavate materjalide (hüdroisolatsiooni) vale kasutamine. Kui seintesse on paigaldatud hüdroisolaatsioon on oluline sellele kogunenud niiskuse eemaldamine kas nõrgumise või ventileerimise (aurustamise) teel. Tihti on hüdroisolatsioon paigaldatud tihedalt kahe konstruktsiooni vahele ja nimetatud konstruktsiooni detailide niiskustase tõuseb. Kui tegemist on tselluloosi sisaldavate materialidega (s.h. puit), mille absoluutne niiskustase tõuseb üle 25%, on seeneeoste idanemise tõenäosus suur.
Niisked ruumid
Ruumides, kus suhteline õhuniiskus on kestvalt kõrge (saun, vannituba, köök j.n.e.), on vajalik ka piisav ruumi ventilatsioon (foto 4). Vastasel korral tõuseb ruumide piiretes ja ruumides olevate konstruktsiooni detailide absoluutne niiskus ning majaseeneseene eoste idanemine on tõenäoline.
Eraldi tähelepanu tuleks pöörata keldrite ventijlatsioonile. Asendades keldriaknad uute pakettakendega muudetakse oluliselt keldri ventileeritavust ja selle tulemusena tõuseb suhteline õhuniiskus üle 70%, mis võib kuu aja jooksul tõsta materialide apsoluutset niiskustaset üle 10%.
3.2. Ebapiisav soojustus
Ruumide normidest väiksemal soojustamisel on oht, et kastepunkt nihkub konstruktsioonide sisse ja selle tulemusena konstruktsiooni detailide niiskus tõuseb. Samuti võib kondensaatvee teket ja sattumist konstruktsioonidesse põhjustada soojustuse ”äravajumine”. Viimast esineb sageli saepuru korral, mis niiskudes on majaseentele hea toitelava.
Soojustamisel on oluline ka külmasildade võimaliku tekke jälgimine ja nende likvideerimine. Külmasildu põhjustavatel materjalidel kontenseerub õhuaur ja nende läheduses paiknevatel materjalidel suureneb seenkahhjustuse oht.
3.3. Torude isolatsiooni puudulikkus
Külma vee torud, mis läbivad sooja ruumi, kattuvad kondensaatveega. Kaassaegse ehitustava kohaselt paigaldatakse torustikud seinte- või põrandakontsruktsioonidesse, mis kondensaatvee tõttu märguvad. Kui puudub ka ventilatsioon või tekkinud niiskuse ärajuhtimine, on majaseentele sobiv keskkond loodud.
Ka isooleerimata soojaveetorud on oht, sest nende paiknemine kivi- ja muude külmade pindade lähedusel tekib kondensaatvesi viimastel, sest soojatorud soojendavad õhku ja nende läheduses olevad pinnad ei soojene nii kiiresti.
3.4. Katuste konstruktsioonilised lahendused
Katusekatte paigaldusvead
Katusekatte vähese ülekatte tulemusena satub vesi väikese kaldega katustel katusekonstruktsioonidesse ja sealtkaudu ka hoone teistesse konstruktsioonidesse. Räästa osas liiga lühikese üleülatuva osaga katusekatte puhul valgub vesi pindpinevusjõu tõttu mööda katusekatte alust seinakonstruktsioonidesse ja need saavad tugeva niiskuskahjustuse. Sellist efekti võib kõige selgemalt näha kevadkuudel, kui seintele valgunud vesi jäätub. Sagedasti on majaseente tekke alguspõhjuseks ka neelukohtade, kahe hoone ühenduskohtade ja väljaulatuvate osade ümbruste puudulik lahendus.
Katustelt tuleva vihamvee ärajuhtimise süsteemi puudumine või puudulikkus.
Vihmavee ärajuhtimise süsteemi puudumise korral katuselt tulev vesi põrgates vastu maapinda pritsib seinale. Kuna vee liikumise suund on pritsimise korral alt üles ja katuselt tulevad vee hulgad on suuremad, siis seinad märguvad tugevamini, kui neile langevate sademete tulemusena. Lisaks niiskusele satub pritsimise tulemusena seinale ka pinnaseosakesi, mis sinna sattudes ei lase seinal normaalselt kuivada. Vihmaveesüsteemi puudulikkuse tõttu on oht isegi suurem kui selle puudumisel, sest vihmaveerenni vale kalde, liiga lühikeste vihmaveetorude ja teiste puuduste tõttu suunatakse vesi konstruktsioonidele ning niiskuskoormus nende pinnaühiku kohta on erakordselt suur. Katuselt tuleva liigniiskuse tõttu on seenkahjustuste oht põhiliselt katuse-, vahelagede- ja seinakonstruktsioonides. Vastavalt p.2.2.-le on sellised vead majavammi leviku põhjuseks teisele korrusele ning kõrgemale (ka katusekonstuktsioonidesse).
4. Konstruktsioonide ja süsteemide rikked, majaseente eoste idanemise põhjustajad
4.1. Torustiku lekked
Torustiku lekked, eriti siis, kui neid ei avastata ja nad on pikaajalised, on majaseente tekkeoht suur. Tõsi torustike suuremate lekete korral on kõigepealt selliste majaseente nagu Antrodia sinuosa (e.k majakorgik, majanääts) ja Coniophora puteana ( e.k keldrivamm, majamädik, majakoorik) levikuvõimalus suurem, sest nad vajavad oma arenguks suuremat niiskust kui harilik majavamm. Tavaliselt tekib majavammi seeneniidistik alles pärast lekete likvideerimist juhul kui ei kuivatata niiskunud konstruktsioone. Kanalisatsioonitorustike lekete puhul on seenkahjustuste oht väiksem, sest sealt leviv niiskus on erinevatest ainetest küllastunud ega sobi majaseentele elutegevuses tarbimiseks.
4.2. Katuste lekked
Punktis 3.4 toodud katuste konstruktsiooniliste vigadega analoogiliselt on ka katuste lekked majaseente leviku põhjustajad. Juhul, kui maja ei kasutata ja katuste lekked on pidevad, on suurem võimalus Antrodia sinuosa (e.k majakorgik, majanääts) ja Leucogyrophana pinastri (e.k männi-mädiknahkis) Levikuks (foto 5).
FOTO 5. Leucogyrophana pinastri kolle Jõgevamaal keldris.Majavammi probleemid tekivad siis, kui hoonet hakatakse kütma ning katus parandatakse, kuid ülejäänud konstruktsioone ei kuivatata, on ka majavammi tekkeoht.
4.3. Muud lekked
Oma praktikas olen kokku puutunud ka selliste omalaadsete majavammi tekkepõhjustega nagu ümberläinud veeämber ja ülekastetud lilled, kuid nimetatud juhtudel oli siiski põhiliseks põhjuseks põrandakonstruktsioonide vähene ventilatsioon. Mitme korteriga elamute puhul ei pruugi seenkahjustuse tekitajaks olla korteri omanik. Torustiku leke (või mingi muu seenkahjustuse tekkeks vajalik niiskusetekitaja) võib olla hoopis naabritel, kuid niiskuse levimisel areneb majaseene niidistik kogu hoone ulatuses.
5. Muud majaseente arengut soodustavad tegurid
5.1. Hoonete ehitamine veesoontele ja kõrge põhjavee tasemega aladele
Kui hoone vundament on madal ja põrandaalune tuulutus vähene, hakkavad hoone konstruktsioonide detailid niiskustaset mõjutama ka põhjavee ning pinnavee kõrge tase. Sellistel jutudel võib isegi maapinnast kõrgele rajatud (ca 0,6m) ja ventileeritud põrandaalusega põrandas hakata majavamm arenema (juhtum Võrumaal järve kaldal) . Samasugune juhtum oli ka Pärnumaal , kus maja alt läbimineva veesoone tõttu oli esimese korruse põrandas arenenud tugev majavammi kahjustus. Nimetatud juhtudel on hoone rajamiseks (renoveerimiseks) vajalik kasutada spetsialistide abi.
5.2. Maapinna tõstmine hoonete ümbruses
Teede rajamisega ja ka pinnase teisaldamisega on tekitatud olukordi, kus hoone vundamendis olevad avad on maetud kinni ning tuulutus, mis aastakümneid oli toimunud katkes. Selle tulemusena muutub põrandate niiskusreziim ja selle tulemusena hakkavad arnema majaseened.
Mapinna tõstmisega hoone ümbruses kaasneb ka hoone vundamentide ning seinte niiskumine. Samuti on oht süvendisse jäänud avade (uste, keldriakende j.m.s.) kaudu pinnavee valgumiseks konstruktsioonidesse.
5.3. Üleujutused ja tormikahjustused
Üleujutused, mis on Eesti elanikele lähiminevikust tuttavad, niiskuvad konstruktsioone tugevasti. Pärast veetaseme langemist jääb osa vett konstruktsioonidesse pidama ning tselluloosi sisaldavatel materjalidel algab majaseente idanemine. Kuna majaseened on oma algusfaasis varjatud (põrandate all, seinte sees j.n.e.) avastatakse kahjustuskolle aasta-paar pärast üleujutust. Siis on kahjustus juba ulatuslik (foto 6). Seega tuleks kohe pärast üleujutust konstruktsioonid avada ja kuivatada.
FOTO 6. Seeneniidistik põranda all Tallinnas Maarjamäel. Põrandapinnal oli näha vaid paar viljakeha.Tormikahjustused põhjustavad põhiliselt lekkeid, mida käsitlesime punktis 4.2.
5.4. Ebakvaliteetsete ehitusmaterjalide kasutamine
Seenkahjustuste tekke osas võib eriti ebakvaliteetseks lugeda puitmaterjali, mille absoluutne niiskus on üle 20%. Sageli tuuakse materjal ehitusplatsile kuivana, kuid platsil seistes või ka avatud konstruktsioonidesse paigaldatuna on materjal ilmastikutingimustele avatud ja tema niiskus tõuseb kuni 30%-ni. Kui selline materjal kuivatamata asetada suletud konstruktsioonidesse, on seenkahjustuse teke praktiliselt vältimatu. Eriti siis, kui konstruktsioon on ka halvasti ventileeritud.
Lisaks puitmaterjalile võib seenkahjustuste osas ebakvaliteetseks lugeda ka niiskunud poorsed materjalid (soojustus, täide j.m.s.), sest nende kuivamine võtab kaua aega ning nende paigaldamisel konstruktsioonidesse niiskuvad nende läheduses olevad materjalid. Ka kipsplaadi pindmisel kihil on kasutatud tselluloosi sisaldavat materjali, seega on kipsplaadi niiskumine ja niiske seinapaigaldamine ohtlik. Tõsi, kipsplaadil hakkavad esmajärjekorras koloniseeruma hallitusseened (tekib n.n. hallitus). Kipsplaadi puhul tuleks eriti jälgida ettevalmistatud kipsplaadist seinapaneelide niiskumist, sest nende paigaldamisel enne kuivamist on oodata ulatuslikku hallitusseente kolooniate teket paneeli sisemuses.
Tabel 1. Traditsiooniliste ja moodsate värvide võrdlus
5.5. Ilmastikutingimused
Majaseente areng sõltub oluliselt ka ilmastikutingimustest. On täheldatud, et niisketel ja vihmastel suvedel on majaseente arengukiirus üle kahe korra suurem kuivadest suvedest. Seda põhjusel, et niiske kliima sobib majavammile paremini. Jälgige sissejuhatuses toodud päritolu – majavamm on pärit Himaalajast, kus 3000 meetri kõrgusel on väga niiske kliima. Näiteks Shotimaal on samal põhjusel majavammi levik mitmeid kordi ulatuslikum kui Eestis. Seega tuleks niisketel suvedel-sügistel hooneid majaseente leviku osas sagedamini kontrollida.
5.6. Hoonete ebapiisav ja ebaõige hooldus
Kõige levinum viga hoonete hooldusel on vundamendis olevate tuulutusaukude aastaringne sulgemine ettekäändel, et põrandad on muidu külmad. Selle tulemus on põranda alla koguneva niiskuse puudulik väljapääs ja seega majaseente teke. Samuti tuleks märkida, et niiskunud põrand on oluliselt külmem kui kuiv.
Hoonete hoolduse juurde kuulub regulaarne konstruktsioonide kontroll ja vajadusel remont. Majaseened tekivad konstruktsioonide pikaajalise niiskumise tulemusena ja seega avastades puuduse varakult ja kõrvaldades selle väldite majaseente teket.
5.7. Keldrite kasutamise lõpetamine
Üllatuslikult on olnud üheks sagedaseks põhjuseks majavammi tekkeks ning arenguks ka majaaluste keldrite kasutamise lõpetamine (foto 7). Arvatavasti põhjustab keldri mittekasutamine seal leiduvate puitkonstruktsioonide niiskumist ning majaseente levikut.
FOTO 7. Majavammi niidistik suletud garaazi kanalis Nõos Tartumaal.Lisaks majavammile on sellistes keldrites sagedasti kohata ka Coniophora puteana ( e.k keldrivamm, majamädik, majakoorik) koldeid. Eriti sagedasti on leitud majaseente koldeid hoonealustes väikestes keldrites (panipaikades), kus puuduvad aknad ja mille kasutamine on lõpetatud rohkem kui 5 aastat tagasi.
Tabel 2. Peamised sisekeskkonna saasteained ja nende allikad
6. Kokkuvõte
Kõik eelpooltoodud konstruktsioonilised vead ja avariid on põhjustanud ulatuslikke seenkahjustusi meie hallatavates hoonetes. Nende vältimine ja kõrvaldamine aitab hoida kokku sadu tuhandeid kroone, mis kuluvad kahjustatud hoonete taastamiseks ja seenkahjustuse tõrjeks. Loodan, et toodud põhjused leiavad olulist vastukaja ehituskonstruktorite ja ehitajate hulgas.
Eelpooltoodud majavammi levikupõhjused pole kindlasti lõplikud, nimetatud ala vajab veel ulatuslikku uurimist ning vastamata on veel paljud majavammi tekke ja levikuga seotud küsimused.
Kindlasti hoonete omanikel ja haldajatel oleks kasulik teada, et seenkahjustuse tekkeohtu (Biokahjustuste standard EVS-EN 335-2:2002) on võimalik analüüsida ja riski hinnata. Selleks on olemas vastava kvalifikatsiooniga ettevõtteid.
Seenkahjustuste alaseid küsimusi saate esitada allakirjutanule ning teistele tunnustatud seenespetsialistidele foorumis https://mycology.ee/foorum. Selles foorumis vastavad ainult spetsialistid ning puudub võimalus asjatundmatutelt inimestelt arvamuslikku infot saada.
Kõikide fotode autor Kalle Pilt
Kasutatud kirjandus:
Jorgen Bech-Andersen “The dry rot fungus and other fungi in houses“ 1995
International Research Group on Wood Preservation. IRG/WP 01-10389
A.F Bravery, R.W.Berry, J.K.Carey ja D.E.Cooper „Recognising wood rot and insect damage in buildings.“ London 2003
Jorgen Bech-Andersen „Sisekliima ja hallitusseened“ tõlge Tartu 2005
Erast Parmasto ”Eesti Loodus” mai 1960
Targo Kalamees ”Ehitaja” 2001 nr. 9 lk. 38-40
Lea Täheväli-Stroh ”Maja ja niiskus” Kodukiri 2005.a.
Käsikirjalised allikad:
Puleium OÜ andmetel
Urve Kallavus loengust veebruar 2005 Ehituskeskuses
Intervjuu Erast Parmastoga 2004.a. suvel
Eesti Mükoloogia Uuringutekeskus SA koduleht https://mycology.ee/teadus/liigid.html
Lea Täheväli-Stroh loeng seminaril „Mükoloogilised ohutegurid keskkonnas“ 2005 aprill Pärnus
Intervjuu Leslie Meikle’ga (Shotimaa suuruselt teise majavammi tõrjele spetsialiseerunud ettevõtte juht) 2005.a. kevadel
Urmas Mänd loeng seminaril „Mükoloogilised ohutegurid keskkonnas“ 2005 aprill Pärnus
Puitehitise kõige suurem vaenlane on hoolimatus.