Hea teada

Väike meeldetuletus tellijale, et odavat ja kvaliteetset asja soovides tuleb alati need osta eraldi, sest kahjuks odavus ja kvaliteet ei käi ühte jalga ja tarbijal jääbki odavuse puhul vaid nentida, et asjad ei ole teps mitte nii kuis vaja oleks olnud. Odavus kisub lõhnama haltuura järgi. Aga mis haltuura on? Usun, et sõna “haltuura” räägib juba iseenda eest.
Paraku kannatajaks pooleks kipub enamuses osas jääma tarbija. Samas ma ei õigusta ka üleliia kallist hinda, sest ka seal kisub lõhnama natuke käärinult.

Siinjuures toon välja ühe päris hästi lahtikirjutatud tõe, millega peavad tellijad rinda pistma teadmatusest. Samas rõhutan ka seda, et hinnapakkumist võttes ei tasuks ka päris *olliks minna nõudes pakkujalt viimse kruvi olemasolu tõestust, kuigi ehitaja peab seda suutma tõestada. Samuti peab ehitaja suutma kliendile tõestada iga nn “haamri” liigutuse maksumust ja sellele kuluvat ajakulu, juhul kui seda on vaja.

***
Reeglina kipuvad just soodsama hinnapakkumise teinud firmad alati oma hinnapakkumist kõige vähem lahti kirjutama nii kasvab risk, et esitatud pakkumine sisaldab väiksemas mahus töid kui teistel pakkujatel.
Sageli sellise töö käigus selgub, et algselt odav pakkumine osutub oluliselt kallimaks, sest pole arvestatud osade töödega või küsimuste käigus selgub, et pakkuja annab ebakindlad vastuseid, mida töö sisaldub või mitte, ei jäta ehitusfirmast usaldusväärset muljet.

Kuidas tekivad ehituses pealesunnitud lisakulud?

Ühel hetkel avastab tellija ehitaja poolt teostatud töid objektil üle vaadates, et mõnes kohas ei panda hüdroisolatsiooni, kasutatakse võimalikult odavaid materjale või näiteks ei kasutata tuuletõkketeipi seinakonstruktsioonis parema õhupidavuse saavutamiseks. Tellija on mures, mida hakata peale leitud puudustega?

Asja uurides selgub, et täpset infot ei ole kirjas ka projektis ega hinnapakkumises, mistõttu ongi ehitajal võimalik selliselt töid teha.

Üks läbiv joon on sageli ka see, et ehitaja ütleb, et nemad ehitavad nii juba 10 aastat ja see on järgi proovitud ja piisav hea ehituskvaliteediga maja saamiseks. Samas unustatakse ära, et 10 aastaga on nõuded majade soojapidavusele oluliselt tõusnud ja varem vähem tähelepanu saanud konstruktsioonide õhupidavuse saavutamine on muutunud kaasaegse energiatõhusa maja puhul üheks peamiseks ülesandeks, mida tuleb täita.

Mida siis sellises olukorras teha? Mis on võimalused, et sellised olukordi ennetada?

Probleem algab projektist ja hinnapakkumisest

Tellija poolt vaadates on probleem kindlasti see, et puudub kogemus projekti lugeda ja tervikpilti näha, et hinnapakkumise staadiumis ehitajaga detailides teemad läbi käia ning leida üles sellised kohad, kus ehitaja plaanib lihtsustatud lahendust. Praktikas tellija usaldab ehitajat ja nõustub ehitaja poolsete soovituste ja ettepanekutega ja peamiselt vaatab tellija põhiosas ennekõike tööde hinda.

Tellija ei mõtle antud olukorras sellele, et ehitada võib erinevalt ja kokkuvõttes täpne tööde sisu sõltub projektist ja hinnapakkumisest.

Ehitusfirmade hinnapakkumised on küll enamasti teatud mahus lahti kirjutatud, kuid mitte kõigi tööde osas ja sealt tekibki võimalus lihtsustatud lahendusteks, mis hiljem arusaamatusi tekitavad.

Tellija vaatenurgast on lahenduseks kaasata hinnaküsimise etappi ehitusega kursis olev inimene, kes oskab projekti kvaliteeti hinnata ja aitab hallid alad hinnapakkumises läbi käia ja täpsustamist vajavaid kohti otsida. Tellijal on samuti võimalik panustada võimalikult kvaliteetse projektile ning kõigis esitatud hinnapakkumistes nõuda, et hinnapakkumised peavad sisaldama projektis toodud materjale ja töid.

Ehitaja tahab tööd saada

Ehitaja vaatenurgast taanduvad sellised probleemid ennekõike sellele, et soovitakse tööd saada ja tööd saab üldjuhul see, kes suudab pakkuda teistest veidi odavama hinna. Mõnel üksikul juhul võib ju olla ka, et ehitaja ei ole kursis kaasaegsema ehitustavaga, kuid valdav enamus teab kindlasti, et kasutades paremat materjali või kindlamat lahendust, on paremini tagatud maja ehituskvaliteet. Samas ehitaja ei selgita seda hinnapakkumise ja lepingu sõlmimise faasis tellijale, sest see seaks ohtu võimaliku töö saamise, kuna paremad ja kindlamad lahendused on veidi kallimad.

Nii vaikibki ehitaja, kuni tellija ühel heal päeval teema üles tõstab ning probleemile lahendust hakatakse otsima.

Lisakulud

Ehitaja võtab siis mõne probleemi osas lahenduse enda peale, ehk teeb parandused omal kulul, kuid enamasti jääb üles teemasid, mille osas tellija otsustab teha lisakulutused, et maja parema kvaliteediga saaks.

Kokkuvõttes saavad suuremad probleemid tellija jaoks plaanitust suurema aja- ja rahakuluga küll korda, kuid sellised olukorrad teevad edasise koostöö ehitajaga pingelisemaks, sest tellija jääb ootele ja muretsema, mis veel võib olla hinnapakkumisest välja jäänud.

Mida saaks muuta, et selliseid olukordi oleks vähem või sootuks mitte?

Tellija poolt tuleb kasuks panustada detailsele projektile, mis üheselt annaks täpsed juhised, mille alusel töid peaks teostama ja mille alusel on ka lihtne teostatud töid kontrollida. Lisaks tuleb jälgida, et hinnapakkumine arvestaks kõike projektis toodut.

Ehitaja poolt oleks kasulik kulutada mõnevõrra rohkem aega ja teha tellijale selgitustööd, eriti juhul kui ehitusprojekt on üldine. Kindlasti on ka edaspidi tööde maksumus määrav kriteerium töö saamisel aga enamik tellijad tahavad ka kvaliteetset maja ning korraliku selgitustöö puhul aktsepteerib tellija ka mõnevõrra kallimat hinda.

Korralikud majad valmivad ainult heas koostöös tellija ja ehitaja vahel. Hea koostöö aitab vähendada asjatuid lisakulusid, mis tagantjärgi parandustöödega kaasas käivad.

Viilkatusega maja puhul ohustab raskeks muutunud sulalumi eelkõige kõike ümbritsevat – majast mööduvaid inimesi, maja kõrvale pargitud autosid ja maja äärde jäetud esemeid. Kui katuselt kukkunud lumi millegi ära lõhub, vastutab maja omanik, kui tegu on kortermajaga, siis ühistu. Kehvemal juhul tuleb ühistu niigi napist eelarvest maksta kinni lume tõttu mahakandmisele minev auto. Raske lumi tuleb katuselt alla tavaliselt esimese sula või vihmaga ootamatu laviinina.

Lameda katusega maja puhul lumi reeglina ümbritsevat ei ohusta, küll aga maja katusekonstruktsioone. Halvemal juhul võib katus paksu sulalume raskusest sisse kukkuda ja sellega kaasnev kahju on alati suur. Lisaks võib katusele jäänud lumi tasapisi sulades liikuda katuse alla ja põhjustada erinevaid veekahjustusi, mis võivad väljenduda nii uputuses, millegi läbimädanemises kui hallituses. Majaomanikel tasub teada sedagi, et katusele kogunenud lume raskusest tekkinud kahjud ei ole reeglina kindlustusega kaetud.

Millist lund peaks eemaldama?

Iga väiksemat maha sadanud lumekirmet pole vaja katusele eemaldama minna. Paraku ei saa anda konkreetset soovitust lumekihi lubatud paksuse kohta sentimeetrites, sest lumi võib olla väga erineva kaaluga. Kui väljas on käredalt külm ja sajab kerget lund, siis võib katusele kogunev lumekogus olla ka üle poole meetri ilma, et see mingit kahju põhjustaks. Kui aga miinus hakkab lähenema plussile, muutub lumi üha tihedamaks, raskemaks ja märjemaks ning sellisel kihil ei tohiks lasta koguda paksust üle 20-25 sentimeetri. Kui lumi tuleb maha suure tuisuga, tekivad katusele vaalud ning hukatuslikuks võib osutuda vaid üks kõrgem kuhi.

Võimalusel võiks sekkuda juba faasis, kus lumi on pehme ja kerge, sest hiljem sulaga märja lume kättesaamine on füüsiliselt palju raskem töö. Katuste seisukohast on kõige riskantsemaks ajaks talve lõpp, mil veel ühelt poolt jagub lund ja tuisku, kuid teisalt on päike iga päev pikemalt lund sulatamas ja raskemaks muutmas.

Millega lund eemaldada?

Rääkides sellest, millega lund katuselt kätte saab, tuleb rääkida ka sellest, millega seda kindlasti teha ei tohi. Soola ja enamikke sulatavaid kemikaale ei ole hea katusel kasutada, sest vastasel juhul tuleb tõenäoliselt hakata varsti katust vahetama. Sool ja osad kemikaalid lõhuvad katuse-, fassaadi- ja õuesillutise materjale (mõelgem kasvõi kevadistele auklikele linnatänavatele), seega esmapilgul lihtsana näiv lahendus ei sobi.

Kui tegu on viilkatusega majaga, siis on oluline kontrollitult lumi katuselt alla saada. Ilma turvavarustuseta katusele ronida ei tohi, pigem võiks kasutada teleskoopvarrega labidat või roopi, millega lume allasadamine esile kutsuda. Eelnevalt tuleb hoolitseda selle eest, et maja ümber ei mängi lapsi ega ole pargitud autosid, vajadusel tuleb paigutada ümber maja piirdelint. Kui lume eemaldamise vajadus tekib viilkatusega kõrge korterelamu puhul, siis tuleb kohale kutsuda õppinud spetsiaalset turvavarustust kasutavad spetsialistid, mitte proovida oma jõududega kõrgel viilkatusel lumega toime tulla.

Kui tegu on lamekatusega või väikese kaldega katusega, võib minna ise katusele labidaga lund alla viskama, enamasti kannavad lamekatuse materjalid inimest hästi, aga loomulikult tasub olla ettevaatlik, eriti kui konstruktsioonide tugevuses ei olda kindel või kui katusel on aknaid.

Katuselt lumelükkamine pole võrreldav sama tegevusega maapinnal. Eesmärgiks ei tohi olla katuse perfektne puhtus, vaid katuse säilimine tervena. Puhastada tuleb väga ettevaatlikult, sest tööriistadega hooletult ümber käies võib katust tahtmatult lõhkuda. Katuse tervise huvides võiks sinna jääda ka pärast puhastamist 5-10-sentimeetrine lumekiht. Suuri lumepuhureid ei tohi katusele vedada ja põhjus pole niivõrd raskuses kui selles, et paljud neist kahjustavad pinda. Küll võib proovida näiteks kerget ja õhukest lumekihti eemaldada lehepuhuriga. See on hea nipp ka kasvuhoone katuselt lume kättesaamiseks.

Katusel võib kasutada pika varrega lume lükkajat, aga lume alla viskamiseks võiks vihmaveeräästa säästmise huvides kasutada korralikku labidat. Kui jõudu jagub, siis võiks olla labidas võimalikult suur ja kõrgete servadega. Labidate varre materjalina on kõige vastupidavam komposiit, aga üldiselt peab hästi vastu ka alumiinium ja puit. Lumelabida kõrval võib kasutada katuse puhastamisel ka harja, aga kindlasti mitte jäälõhkumise kangi või muid sarnaseid tööriistu, mis katuse kergelt lõhuvad.

Lume kaal:
* Värskelt sadanud 100 kg/m3
* Seisnud (tunde või päevi pärast sadamist) 200 kg/m3
* Vana (seisnud nädalaid või kuid) 250-350 kg/m3
* Märg lumi 400 kg/m3 Vesi 1000 kg/m3

Vaadates Eesti elamute remondipraktikat, torkab silma akende juhuslik ja sageli lohakas asendamine uute plastakende vastu. Juhuslikkus väljendub eelkõige kortermajadel, kus iga omanik vahetab aknad omaette ja vastavalt oma nägemusele – tulemuseks on väga erineva välimuse ning vanusega aknad samal majal.
Lohakuse all pean silmas poolikuid töid: piirdeliistud ja aknalauad on paigaldamata või on paigaldatud algupärasest oluliselt erinevalt ja sageli tehniliselt valesti. Viimane omakorda rõhutab hoone kaootilist välimust. Isegi kui omanikul toas hakkab veidi soojem, siis hoone välimus kannatab ja kinnisvara väärtus pigem langeb. Eramute omanikud püüavad võimalusel maja terviklikult korrastada ehk juhuslikkust on vähem, kuid lohakust vähemalt sama palju kui kortermajades.

Korteriühistu omanike sellist tegutsemist võiks võrrelda auto kere remonttööde tellimisega/tegemisega, kus roostelaike ei panda tähelegi ja suurema augu juures lepitakse pahteldamisega ning värvimine on soovituslik, konkreetne värvitoon pole oluline. Õnneks ülevaatusel juhitakse sellistele puudustele tähelepanu ja selliseid autosid sageli ei kohta, kuid kahjuks hoonetel tehnilise ülevaatuse kohustus puudub ja lohakalt korrastatud maju on meie ümber külluses.

PIIRDELAUD – mitte ainult ilu pärast

Aknad paigaldatakse puitmaja fassaadi välispinnaga samasse tasapinda lisaks arhitektuursetele kaalutlustele ka tehnilistel põhjustel. Vanade kaheraamiliste puitakende leng on ligi 20cm lai läbides 15cm paksuse palkseina ja ulatudes sellest parasjagu väljapoole, et vältida aknapõskesid mõlemal küljel. Nii on lihtne ehitada ja vähendatud on risk kaldvihma valgumiseks palkseinale. Keerukamatel lahendustel suunatakse vesi seinast eemale mitu korda. Akna kohal paikneb karniis (pilt 2, 3, 5, 6) või lihtsam veelaud (pilt 1, 4, 5). Akna keskosas kasutatakse veenina ja -soonega rõhtimposti (ülemise aknaraami all piltidel 1-5 ja 7)  või veeninaga aknaraame (pilt 4, 5). Akna all on alati (plekiga kaetud piltidel 1, 3, 6, 7) puidust profileeritud veelaud. Akna ja laudvoodri liitekohta kaitseb sademete eest profileeritud piirdeliist. Kõigil liistudel ja muudel esmapilgul vaid ilu pärast lisatud detailidel on hoone säilimise juures oluline roll.

Vanematel puithoonetel on aknalengidel ka konstruktiivselt oluline ülesanne: massiivsed aknalengid võivad samaaegselt olla seina ava tenderpostideks ehk elementideks, mis hoiavad rõhtpalkseina sirgena. Kui on vajadus aknaid vahetada, tuleks lengid kindlasti säilitada ja asendada vaid raamid koopiatega.

Nurkhinged on samuti nii praktilised kui ka arhitektuursed detailid. Nurkhinged hoiavad aknaraami tappe paremini koos ja toetavad ka aknaraami horisontaalpuid. Kaasaegsed peithinged kinnituvad ainult raami külgpuule ja seetõttu kipuvad saledamad ja suuremad aknad kergemini ära vajuma.

Vanematel akendel on klaasid paigaldatud kitiga, uuematel akendel seevastu fikseeritud väljapoolt puitliistuga. Klaaside paigaldus kitiga on aeganõudvam kui liistuga paigaldus, kuid erinevus seisneb vastupidavuses ilmastikule. Kitt moodustab veekindla liite klaasi ja raami vahel vältides puitraami märgumist. Klaasiliistu ümber jääb väike pragu, kuhu klaasilt valguv vesi paratamatult satub hoides akna puitraami niiskena ja soodustades mädaniku arengut. Vanemad aknad, mille klaasid on paigaldatud kitiga ja mida on perioodiliselt ka värvitud on vastu pidanud sajandi. Kahjuks kipuvad uuemad aknad, mille klaasid on liistuga fikseeritud olema paarikümne aastaga juba oluliste puidukahjustustega. Lisaks sellele aitab tihe liide klaasi ümber tagada akna õhu- ja mürapidavust.

AKNALUUK KUI PRAKTILINE ASI

Praegu tundub aknaluukide kasutamine ja taastamine vaid arhitektuurne küsimus. Kunagi oli see linnades praktiline ja võib seda olla ka tänapäeval. Aknaluuke kasutati peamiselt esimesel korrusel, et kaitsta ärisid ja jõukamaid majapidamisi varaste eest. Talveperioodil kaitsesid suletud luugid mõnevõrra ka tuulekülma eest. Tänapäeval ei ole aknaluugid talvise soojapidavuse parandamiseks enam eriti põhjendatud (soojakao vähenemine lihtsaid luuke kasutades marginaalne). Soojapidavaks renoveeritud hoonetes on need aga vägagi põhjendatud päikesevarjestuse lahendusena suvise palavuse takistamiseks. Moodsates majades kasutatakse päikesevarjestuseks erinevaid reste, rõdupiirdeid ja varikatuseid, kuid vanale majale on ilmselt odavam ja arhitektuurselt sobivam kasutada toast kergesti suletavaid luuke (on olemas ajaloolised eeskujud) ka kõrgematel korrustel peale esimese.

Aken peab sobituma hoone arhitektuuriga ja sobiva lahenduse leidmisel tasub usaldada arhitekti. Ajaloolistel hoonetel ei tuleks akende vahetusega kiirustada, vaid püüda vanu aknaid korralikult hooldada. Lisaks sellele, et vana aken on praktiline, on see enamasti ka ilus ja ekstreemse energiasäästu nimel arhitektuurset ilmet ohverdada ei ole mõistlik.